Juht eri rollis

Juhil võib olla palju eri rolle. Illustreerimiseks paar nendest ma valisin kaht silmapaistvat tuntud inimest meie naaberriikidest- Daniel Ek ja Kati Levoranta.

"Arengumootor"

Daniel EK (sündinud 21.02.1983) on Rootsi ettevõtja, kes on 2006. aastal koos Martin Lorentzon´ga asutanud Spotify - muusika striimimise teenus, mis annab ligipääsu üle 30 miljonile muusikapalale. Nooruses Daniel Ek tegeles veebide loomisega ja juhtis oma magamistoast veebimajutusteenuseid. Ta jättis pooleli oma õpinguid kolledžis ning töötas mitmes veebipõhises ettevõttes enne, kui asutas oma veebiturundusettevõtte Advertigo, mille müüs 2006.a. maha ettevõttele Tradedoubler. Seejärel ta asutas koos Tradedoubler kaasasutaja Martin Lorentzon´ga Spotify ja sai CEO. Eki uuenduslik ärimudel muusikale võrgus juurdepääsu pakkumiseks erines teistest teenustest selle poolest, et see ei hõlmanud lugude allalaadimise eest tasu. Spotify kliendid võiksid tasuta veebis voogesitatud muusikat kuulata, kui nad on valmis lubama kuva- või helireklaame. 5 või 10 dollari eest kuus abonemenditasude eest võivad tarbijad reklaame vältida. [1]

Täna Spotify on esindatud 184 riigis, annab tööd 7400 inimesele ja toob müügitulu 9,7 miljardit dollarit aastas. 2018.a. Spotify läks börsile.

"I'm not an inventor. I just want to make things better." [2]

"Liider"

Kati Levoranta (sündinud 30.01.1970) on olnud tuntud Soome ettevõtte Rovio Entertainment Oy tegevjuhiks. Ravio kõige kuulsaim mäng on Angry Birds, millest tehtud ka multikas ja avatud temaatiline park Soomes. Kati Levoranta tuli Ravio´sse 2012.a. peajuristina ja 2016.a. sai ettevõtte tegevjuhiks. Ta hakkas ettevõtet juhtima Ravio´le raskel ajal [3] ning ettevõetud sammude ja otsuste tulemusel 2017.a. käive kasvas aastaga 94%, mängude äri moodustas 56,6 mln eurot [4]. Sellest ajast ettevõte raporteeris ainult kasumist. Aasta 2020 lõpus Kati Levoranta lahkus CEO positsioonilt. Tema juhtimise ajal ettevõte tuli kahjumist välja ja sai avalikuks Nasdaq Helsinki börsile mineku tulemusel.

"​I hope to inspire people; I listen to them and try to make sure they have all the tools they need, and that they can inhabit an environment where they can succeed over and over again in their daily work. I’m there for them not the other way around."[4]

Kasutatud allikad:

1. https://www.britannica.com/biography/Daniel-Ek
2. https://www.forbes.com/profile/daniel-ek/?sh=557b600f46ab
3. https://www.gamesindustry.biz/articles/2015-12-09-rovio-ceo-stepping-down-after-one-year-on-the-job
4. https://medium.com/atomico/meet-rovio-ceo-kati-levoranta-3ff30387515a

Proff või käsitööline?

Mille poolest erineb käsitööline sama ala proffist? Aga kes on kes? Kas kojamees, kes koristab õues 20 aastat, on käsitööline või proff?

Ma asendaks sõna "käsitööline" "spetsialisti" vastu parema arusaamise saavutamiseks. Siin kontekstis "spetsialisti" all ma mõtlen inimest, kes teab mida teeb, ta oskab seda teha, teeb hästi. Kuid ta ei arene. Ta on rahul oma rutiiniga, teab oma tööd põhjalikult ja ei ole motiveeritudki midagi muuta.

Proff on oma ala spetsialist, kuid, minu arust, põhiliseks erinevuseks on tema uudishimu, soov areneda, olla kursis ala tendetside ja arengutega, võib-olla ka luua uusi tendentse. 

Arvestades isikuomadusi, ma jagaks proffid kahte gruppi.

Esimese tüüpi proffid on head suhtejad, aktiivsed sotsiaalselt, oskavad organiseerida tööd, deligeerida ülesandeid, hinnata tulemusi oma kogemuse ja oskuste pealt. Samas nad võivad mitte teada sellest asjast peensusi ja kõike detailselt, kuid neil on võtta spetsialiste, kes teavad. Sellist tüüpi proff oskab motiveerida oma meeskonda, toetada ja aidata. Need sellised meeskonna liidrid.

Teist tüüpi proffid on pigem vastupidised. Nad teavad sellest asjast, millega tegelevad, kõike. Nad eksperimenteerivad, uurivad, loevad juurde, jagavad oma teooriaid. Kuid olles "omas mullis" neil võivad olla oma eripärad sotsialiseerumisel, omad konksud ja kiiksud. Kuid kui on vaja kaasata just ala eksperdi, kelleks tavaliseks sellised proffid on, peab leppima nende eripärasustega. 

Igapäevases elus loomulikult ei kõik nii must-valge. Iga inimene on unikaalne ning erinevates situatsioonides on kasulikum kaasata erinevaid inemisi, arvestades nende tugevamaid omadusi.

Copyleft ja selle mõju litsentsivalikule

Põhiliseks dokumendiks, millega on sätistatud tarkvara kasutaja õigused ja kohustused, on litsentsileping (licence agreement), mis on alati tootega kaasas kas paberkandjal või elektrooniliselt. Litsentsi tüübid võib jaotada kahte gruppi: lihtlitsents ja ainulitsents.

Lihtlitsents - litsentsiandja pärast litsentsi väljastamist saab ise litsentsi objekti kasutada ja/või anda kolmandatele isikutele lihtlitsentsi alusel kasutada.

Ainulitsents -  litsentsi objekti saab kasutada ainult litsentsisaaja ja looja teatud tingimustel.

Lihtlitsentsi saab omakorda jagada kolmeks tüübiks - avatud, tasuta ja tinglikult tasuta [1]. Avatud litsentsiga (Open Source) on avatud lähtekoodiga programmid, mida saab modifitseerida. Tasuta kasutamise litsents on, näiteks, GPL, Postcardware. Tinglikult tasuta litsents on, näiteks, ShareWare.

Eksisteerib neli põhilist avatud litsentseerimise mudelit [2].

Avalik omand (Public domain): kõige vabam ja rohkem lubad litsentsi tüüp. Kui tarkvara on üldkasutatav, võib igaüks seda muuta ja kasutada ilma piiranguteta. Kuid see ei tähenda, et kui koodis pole litsentsi tüüp viidaatud, et see vaikimisi on avaliku omandi litsentsiga.

Lubav (Permissive): on tuntud ka kui Apache tüüpi või BSD tüüpi litsentsid, mis minimaalsed piirangud tarkvara modifitseerimisele ja jagamisele. See tarkvara litsentsi tüüp on võib-olla kõige levinum tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvaraga kasutatav litsents. Peale Apache litsentsi ja BSD litsentsi on teine populaarne variant MIT litsents.

LGPL (GNU Lesser General Public License): lubab teil oma tarkvara ühendada avatud lähtekoodiga teekidega. Kui kompileerite või lingite LGPL-litsentsiga teegi lihtsalt oma koodiga, saate oma rakenduse väljastada mis tahes soovitud litsentsi, isegi varalise litsentsi alusel. Kuid kui aga muudate teeki või kopeerite selle osad oma koodi, peate oma rakenduse välja andma samadel tingimustel nagu LGPL.

Copyleft: nimetus on tekkinud kui vastand autoriõiguse (ingl Copyright) litsentsidele, kuid see ei tähenda, et autoriõigus on litsentsiga kaotatud. Selle litsentsi põhikontseptsioon on see, et kasutajal on õigus lähtekoodi vabalt kasutada, kopeerida, muuta ja levitada, kuid loodud tuletistel peavad olema tagatud samad vabadused sama litsentsi alusel. Mõned copyleft litsentsid võimaldavad vabastada ainult muudetud koodi; teised nõuavad, et vabastaksite kogu rakenduse sama litsentsi alusel. Üks levinumaid piiravaid litsentse on GNU GPL. Selle modifitseeritud variant on AGPL, mis on loodud nende programmide jaoks, kus pole serverites käivitamine välistatud.

Arvestades copyleft põhimõtteid, litsentsid saab omakorda jagada järgmiselt [3]:

• ilma copyleft'ta litsents: ei nõua tuletiste lähtekoodi avaldamist; kasutajal on vabadus valida millise litsentsi alusel oma loodud või modifitseeritud tarkvara levitab. Näiteks, BSD ja Apache litsentsid.
• nõrk või failipõhine copyleft: kuigi kasutaja on kohustatud jagada tarkvara ja selle tuletised sama litsentsi alusel, moodulite tasemel on lubatud tarkvara linkida mittevaba tarkvaraga. Näided: MPL, GNU LGPL.  
• tugev copyleft: kasutaja on kohutstatud levitama sama litsentsi alusel tarkvara ja selle sisaldavaid suuremaid tarkvarasüsteeme. Näiteks, GNU GPL.
• ülitugev copyleft: selle litsentsiga tuleb lähtekoodi avalikustada mitte ainult interneti kasutajatele, kuid ka kõigile neile, kes kasutavad tarkvara arvutivõrgus alla laadimata serveritel. Sellise litsentsi näideks on AGPL, EUPL.

Avatud lähtekoodiga litsenseerituid komponente saab üldiselt kasutada seni, kuni on säilitatud kõik autoriõigused. Kuid sai kasutatud komponent, mis on litsentsiga piiratud, võib tekkida kohtustus väljastada tarkvara ka sama litsentsi alusel. Niikaua kui saab hallata avatud lähtekoodi kasutamist (on teadmine, mis on teie koodibaasisi ja millised litsentsid on lisatud), saab juhtida ka õiguslikku riski. 

Avatud lähtekoodiga litsentsiriski muu hulgas saab kategoriseerida arvestades õiguslikku mõju, kui on kasutatud komponendid, millel on teatud litsents.

Madal risk. Sellisteks on Apache ja MIT litsentsid, kuna neid on lihtne täita - tavaliselt peab alles jätma autoriõiguse teatise, kuid lähtekoodi ei pea avalikustama.

Keskmine risk. Nõrgad copyleft litsentsid on keskmise riskiga, kuna koodi modifitseerimisel peab väljastama muudatused (mitte kogu rakendus) sama litsentsi alusel. Näidetena võib tuua Mozilla ja Eclipse Public litsentsid.

Kõrge risk. Piiravate litsentsidega kaasneb suur õiguslik risk. Kui kasutate komponenti ühega neist litsentsidest, võib teil olla seaduslik kohustus vabastada kogu rakenduse kood. Näited on GNU GPL ja GNU LGPL.

Teadmine, mis täpselt on koodibaasis, aitab juhtida litsentside kasutamisega seotud riski. Tänapäeval on olemas ka spetsiaalsed programmid, mis skannivad kasutaja koodibaasi avatud lähtekoodiga komponentide ja koodilõikude leidmiseks ning tagastavad nendega seotud litsentside loendi, samuti teadaolevad haavatavused ja muu olulise teabe.

Kasutatud allikad:

1. https://habr.com/ru/post/275995/ [17.03.2022]

2. https://www.synopsys.com/blogs/software-security/5-types-of-software-licenses-you-need-to-understand/ [17.03.2022]

3. https://digikogu.taltech.ee/en/Item/32c11c62-efb7-4a2d-aaca-bd3eee473891 [17.03.2022]

Piraadipartei ja autoriõiguse reform

Piraadipartei sai alguse jaanuaris 2006 Rootsis. Selle eesmärk on reformida autorikaitseseadust ja patentidega seotud seadusi. Eesti piraadipartei avaldas oma manifesti juunis 2009 [1].  Tänaseks liikumisega on liitunud 30 riiki [2].

Allikas:http://www.piratpartiet.se/

Aastas 2012 liikumise asutajad Christian Engström ja Rick Falkvinge väljastasid raamatu The Case For Copyright Reform [3], milles tegid konstruktiivseid ettepanekuid autoriõiguse reformeerimiseks. Kokkuvõtlikult need punktid on järgmised:

Moraalsed õigused muutumatud. Autor peab olema ära tuntud, tuvastatav. Autoril peavad ja jäävad kõik moraalsed õigused oma teosele. 

Vaba jagamine mitte kommertsilistes eesmärkides. Tänaste tehnoloogiatega on lihtne leida ja saada informatsiooni või autoriõiguse objekte võrgust ja kasutada seda tasuta. Eesti Autoriõigus ütleb, Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud õiguspäraselt avaldatud teost füüsilisel isikul reprodutseerida ja tõlkida isikliku kasutamise eesmärkidel tingimusel, et selline tegevus ei taotle ärilisi eesmärke (AutÕS § 18 (1)). Kuid kuidas olla kindel, et sa kasutad "õiguspäraselt avaldatud teose"? Teos, mis ebaseaduslikult sai Interneti, on reeglina juba õiguspäraselt avaldatud. Seega võib jõuda järeldusele, et igasugune kopeerimine võrgust on õiguspärane. See kindlasti kahjustab autori huve. Samal ajal, kui võtta seisukohta, et internetist ebaseaduslikult kättesaadavaks tehtud asjade kopeerimine on alati ebaseaduslik, siis internetikasutajate huvid ja õigused on kahjustatud. 

20 aastat kommetsmonopolile. Tänases Autoriõiguse seaduse redaktsioonis autoriõigus  kehtib autori kogu eluaja jooksul ja 70 aastat pärast tema surma, olenemata kuupäevast, millal teos on õiguspäraselt avalikustatud. Piraadipartei teeb ettepaneku lühendada selle 20 aasta peale. Minu arvates, sõltuvalt autoriüiguse objektist aeg võib olla erinev. Näiteks, muusika, andmebaasid, lavastused, loengud jne võivad olla ka lühema autorikaitse perioodiga, kui 70 aastat.

Registreerimine 5 aasta pärast. Mõistlik ettepanek. Kui autoril on huvi olla teatud teose autoriks, siis autor peab olema tuvastatav. Minu arvates, see aeg, mille saabumisel, autorlusus peab olema fikseeritud, võib isegi lühem olla - näiteks, 3 aastat.

Tasuta näidised. Teiste autorite teostest osade kasutamine uute asjade loomisel on ka autoriõigusega kaitstud. See on takistuseks loomingus, kui tehatakse elemente kasutada uute teoste sees. Ei pruugi alati leida autorit, saada luba või saavutada kompromissi olemasolevate teoste elementide rakendamiseks. Reeglistik, mis paneks paika sellisteks juhtudeks ja annaks võimalusi teatud juhtumitel osa teostest reprodutseerimiseks loominguses, positiivselt mõjutaks uute teoste loomisele.

DMR-i keeld. DMR on akronüüm "Digital Rights (või "Restrictions") Management" ja tähendab, et vaatamata seadustest tulenevatele õigustele on  tehnoloogiad, mis saavad piirata kasutajatele ligipääsu teostele või nende kasutamist. See pole õiglane, kui kasutaja õigused, mis on tagatud seadusega, on piiratud organisatsiooni poolt. Samas, kui piirang tuleneb tehnoloogiast, näiteks, Internetipanga süsteem korrektselt töötab teatud browserites, siis ei saa seda mõjutada ja survestada panka töötada välja rakendist iga võimaliku browseri jaoks.

Kasutatud allikad:

1. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/27689721/eesti-piraadipartei-ullitas-manifesti [11.03.2022]

2. https://pp-international.net/pirate-parties/ [11.03.2022]

3. http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The Case For Copyright Reform (2012) Engstrom-Falkvinge.pdf [11.03.2022]

Netiketist

 

Allikas: https://www.lessonplansdigger.com/2015/07/10/5-minute-speaking-activity-netiquette/

Igas ühiskonnas on omad käitumisreeglid. Nii ka võrgus, mis on omaette ühiskond, kehtivad omad - "netikett".  Vastavalt Virginia Shea poolt sõnastatud reeglitele [1], võrgus peaks järgima sellist käitumist:

• Ole inimene;
• Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus;
• Tea, kus sa oled;
• Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust;
• Näe võrgus hea välja;
• Jaga oma teadmisi;
• Aita piirata sõimusõdu;
• Austa teiste inimeste privaatsust;
• Ära kuritarvita oma võimu;
• Andesta teistele nende eksimused.

Mõeldes enda käitumise peale võrgus ja võrreldes selle nende reeglitega, tundub, et paljud nendest reeglitest on üsna loomulikud. Mu arvates, iga intelligentne ja viisakas inimene nii tavaelus, kui ka võrgus käitub samal viisil. Ta ei tee vahet, kas suhtleb näost näkku või teine pool on eraldatud kuvariga. Kahjuks aga pole kõik netikasutajad viisakad. 

Kui võrrelda interneti tavaeluga, võrgus kõik me oleme julgemad. Tänaval võib-olla sa ei julge võõraste inimestega kohe juttu ajada, võrgus aga vabalt. Tavaelus "väike inimene" ei julgeks sõimata näo täis teisi, kellel on mu arvamus mingis küsimuses, võrgus aga ta saab ennast välja elada nii, et mõned sõnad pole varem kuulnudki. Need vabaduse ja ananüüsmuse tunded lubavad kasutajatel käituda nii, nagu nad reaalsuses ei julgeks. Suheldes võrgus me ei tea, kellega me vestleme, kus ta elab, töötab ja kes ta üldse on. Kõik need faktorid julgustavad käituda ja suhelda inetult, ebaviisakalt. Keegi ju ei hakka sind otsima. Sellised tüübid ajavad inimese meelega vihale, et tekitada vastukaja, ja näitavad end siis täiel rinnal. Nende jaoks on oluline, et teine inimene kaotaks enesekontrolli ja läheks endast välja. Kuidas seda tulemust saavutada - ei ole oluline. Ma olen arvamusel, et nendel inimestel puudub elementaarne kasvatus ja tavaelus suure tõenäosusega nad on madala enesehinnanguga inimesed ning selliselt üritavad hinnagut tõsta.

Kas peab nendele vastama nende meetmetega? Osa inimestest eelistab astuda arutelust välja ja unustada. Teised aga võtavad hästi südamele ja ei saa magada öösel. Kolmandad üritavad ikkagi edasi nende ebameeldivate suhtlejatega võidelda ja lõpuks ikkagi annavad alla. Minu käitumisliin on viisakalt soovitada kõike parimat ja lahkuda. Mu närvid on mulle veel vajalikud ja teist inimest ma ei muuda, ega paranda.

Kasutatud allikad:

1. http://www.albion.com/netiquette/corerules.html [02.03.2022]